Võistlusmuljeid jagas kdt-srs Artur Zirul.
Mitmendat korda Sa Utria dessandil võistlesid?
Esimest aastat. Möödunud suvel võtsin osa Erna retkest, kus tulime sõjakooli meeskonnaga seitsmendale kohale.
Suurimad raskused võistluse käigus?
Kõige suuremat raskust valmistas just võistlusrada ise ning 15 kilomeetri pikkune lõpujooks.
Lumeuputuse tõttu tuli rada endal sisse teha. Nii vahetasimegi iga 10 minuti järel ees rada sisse tegevat meest.
Kirvevise oli ka küllaltki raske, kuna kirves ei tahtnud puuseina kinni jääda.
Mis edu tõi?
Meie võiskonna koostöö oli hea. Samuti valisime marsruudi hästi. Planeerisime, kust leida parim tee, et vastast mitte kohata. Väga oluline oli ka üldine vorm ja moraal, keegi meist alla ei andnud.
Leidub taolistel võistlustel ka midagi koomilist?
Vastase eest põgenemine on alati koomiline. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Põgeneda ei ole kunagi hea.
Kui kaua rajal olite?
Alustasime reede hommikul kell 9.50 ja finišisse jõudsime laupäeval kella 14 paiku. Magamiseks aega ei jäänud, võibolla 15 minutilise puhkepausi jooksul saime silmad korraks kinni.
Mida soovitad konkurentidele järgmisteks jõukatsumisteks?
Kindlasti tuleb end vaimselt valmis panna. Moto peab olema, et ei sammugi tagasi ja hambad risti lõpuni.
Utria dessant 2010
Võistluse käigus lahendatud ülesanded: granaadiheide ja kirvevise, noavise, kaardiülesanne, komplekslaskmine automaadist ja püstolist, vastase vooluvõrgu katkestamine, esmaabi osutamine, takistusrada, lõpujooks, vastutegevus.
Võistlus Utria dessant meenutab 84 aasta taguseid sündmusi, kui 1919. aasta 17. jaanuaril Eesti Meredessantpataljoni 400 merejalaväelast ja Soome vabatahtlike pataljoni 600 võitlejat tegid Eesti Mereväe alustelt eduka dessandi Utria randa. Dessandist osavõtnud etendasid olulist osa Narva vabastamisel ja punaväe riismetest puhastamisel.