KVÜÕA Toimetiste 6. kogumik annab ülevaate Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolist seal õppinud või teeninud ohvitseride mälestuste ning uurimusliku iseloomuga kirjutiste põhjal, mida on täiendatud kommentaaride ja teemakohaste dokumentidega (käskkirjad, seadused, õppekavad ja aineprogrammid).

Juba Vabadussõja ajal tunti puudust tehnilise ettevalmistusega juhtidest, kuid muud praktilised ülesanded ei võimaldanud selle küsimuse kohest lahendamist. Pärast Vabadussõja lõppu, 2. märtsil 1920. a., avaldas sõjaminister kindralmajor Jaan Soots käskkirja Sõjaväe Tehniliste Kursuste avamiseks, millest hiljem kujunes välja Sõjaväe Tehnikakool. Kooli eesmärgiks oli ettevalmistada mitmesugusel erialal meie sõjaväele tehnilise haridusega ohvitsere, kes oleksid suutelised hooldama, korraldama, ühtlustama, käsitama ja vajaduse korral konstrueerima relvastust ja varustust. Samal ajal peeti vajalikuks anda õppuritele riviline ja lahinguline ettevalmistus võrdses mahus Sõjakooli lõpetanud riviohvitseridega. Kooli I lend (1920-1923) tegutses aastatel 1920-1923. Pärast esimese lennu lõpetamist kool suleti.

1936. a. avati Sõjaväe Tehnikakool uuesti, nüüd juba nelja-aastase kursuse ning käsirelva-, suurtüki- ja pürotehnikaklassidega. 1938. a. avati ka elektrotehnika ja motomehaanika klassid. Taastatud kooli õppekava koosnes Tallinna Tehnikainstituudi (Tallinna Tehnikaülikooli) õppeainetest ja sõjaväetehniku ning kaadriohvitseri õppekursustest. Kooli II lend lõpetas kursuse 1940. a., III lennu kursus jäi pooleli alanud nõukogude okupatsiooni tõttu.

Järjepidevuse mõttes tuleb rõhutada, et 86 aastat pärast Sõjaväe Tehnikakooli asutamist ja 70 aastat pärast selle taasloomist avaldatakse tollaste lõpetajate poolt vahepealsete keeruliste olude kiuste alalhoitud ja kirjapandud kogemused taastatud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste väljaandena.
Käesoleva teose on koostanud ja toimetanud KVÜÕA muuseumi juhataja Andres Seene