Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (KVÜÕA) hoiatavad kohalikke inimesi, et kaitsealase arendustegevuse käigus on Tartu ligidal Unikülas kaduma läinud soomuk. Uudse maskeerimistehnoloogia testimisel tekkis olukord, kus testobjektiks olnud SISU XA-180 asukohta pole enam võimalik tuvastada.
Varasemalt on uut maskeerimistehnoloogiat katsetatud sõdurite ja väiksemate vahendite, nagu telkide ja autode peal. Edukad katsed andsid võimaluse jätkata suuremate objektidega. Eelmisel reedel toimunud testide käigus maskeeriti esmakordselt suurem vahend, soomuk SISU XA-180 nii edukalt, et soomukit otsima pidanud luuregrupp ei ole senini suutnud soomukit üles leida.
„Ma tean, et PASI on siin, aga ei tea kus täpsemalt – kõik paistab ühesugune,“ ütles otsimisgrupi ülem, seersant Peeter Task nutuselt. „Kui keegi soovib Uniküla kandis metsas praegu jalutada, peaks ta seda tegema kogu aeg käed ettesirutatult, et mitte end vastu soomukit ära lüüa,“ andis seersant Task nõu.
Kuna soomuki mootor ei töötanud ja soojust ei eralda, ei ole masinat võimalik üles leida ka termovaatlusseadmega. Paraku ei saa PASI asukohta näidata soomukit maskeerinud meeskond, sest nad siirdusid Itaaliasse järjekordseid katseid läbi viima. Nii ongi otsijad soomuki leidmisega hädas. Seda, et soomuk metsast siiski lahkunud pole, kinnitavad valvemeeskonnad, kes ala katseteks ära piirasid.
Maskeerimisalane arendustöö käivitati uurimustöö põhjal, mis uuris ajaloos kasutatud erinevaid kamoflaaže ja nende efektiivust. Uurimustöös leiti, et kõige paremini sulandusid üldisesse pilti talvel valge maskeering ning kõrbes kollakas maskeering. Lisaks leidis uurija, et suvine nii öelda universaalmaskeering pole tegelikult väga efektiivne, eriti kui maastik muutub. Seda teab iga sõduri baaskursuse läbinu, et kuuseokstega lehemetsas maskeerinu paistab muul taustal kohe välja.
Koostöös Itaalia disainerite ja sadade fotograafidega valmistati kamoflaažkangad, mis on mõeldud spetsiaalselt Eesti maastiku kindlatele kohtadele. Uudne on siinjuures lähenemine, mis arvestab maastiku asukohta ning keskkonna eripära tunduvalt rohkem kui seni. Näiteks on Lõuna-Eestis kasutatavad maskeerimiskangad väheefektiivsed Põhja-Eestis. Spetsiifilise kanga saamiseks pildistati ja filmiti erinevaid kohti Eestis ja valmistati nende põhjal materjal, mis sulab maastikuga täielikult kokku. Selle tõttu ei eristu maskeeritud objekt maastikust ja palja silmaga vaadates seda üles ei leia.
Edasised uurimustööd KVÜÕA’s keskenduvad muuhulgas nii vasakukäelistele relvade tootmisele, sõdurisupi retsepti standardiseerimisele kui ka kübersõdurite hologrammtehnoloogia arendamisele.