Austatud koolipere!
Oli 1863. aasta 3.juuli. Ameerika kodusõda oli kestnud juba üle kahe aasta. Käimas oli Gettisburgi lahingu kolmas päev ja Lõunaosariikide Põhja-Virginia armee juhataja kindral R.E. Lee tegi viimase meeleheitliku katse lahingu käiku oma kasuks pöörata. Eelnevatel päevadel olid lõunaosariiklased tulutult püüdnud edu saavutada, rünnates põhjaosariiklaste positsioone tiibadelt. Lee plaan selleks päevaks oli lihtne. Peale ettevalmistavat suurtükituld, mis surub maha põhjaosariiklaste suurtükiväe, ründab 12 000 meest kindral Pickett diviisist juurdeantud kindral Petigrew ning kindral Trimble diviisidest vastase ja kaitsejoont keskelt ning murrab sellest läbi. Selleks tuli lõunaosariigi rünnakkolonnidel ületada umbes 1200 meetrine vahemaa üle lageda välja ja rünnata vastase positsioone.
Niisiis, nagu öeldud – 3.juulil 1863.aastal kell 13.00 alustas kindral Lee suurtükivägi ettevalmistustuld. Pärast kahetunnist suurtükitule ettevalmistust, kell 15.00 asusid kindral Pickett üksused tihedates kolonnides rünnakule. Umbes poolteist tundi hiljem kandis räsitud kindral Pickett kindral Lee´le ette, et tema diviisi ei ole enam. 12 000 mehest, kes olid alustanud lähtejoonelt rünnakut jäi ligi seitse tuhat kas haavatu või surnuna sellele 1200 meetrile, mis lahutas neid põhjaosariikide positsioonidest.
Nagu enamus 19. sajandi keskpaiga Euroopa ohvitsere, oli ka Põhja-Ameerika (?) ohvitserkorpus üles kasvanud Napoleoni vaimustuses, kopeerides tema taktikalisi võtteid, lugedes tema kirjutatut ja temast kirjutatut. Kogu selle Napoleoni geeniuse vaimustuse taustal jäi enamusele märkamatuks, et aeg ja olud olid vahepeal muutunud. Kindral Pickett´i nö „suure diviisi“ rünnak oli ilus ja muljetavaldav. See oli ülim ohverdus rünnakus osalenute poolt. See oli korralikult planeeritud, arvestades Napoleoni hiilgeaegade praktikat. Arvesse polnud võetud ainult relvastuse olulist edasiarenemist Napoleoni sõdadest möödunud aastakümnete jooksul. Laskurrelvad ja suurtükid olid muutunud tõhusamaks, täpsemaks ja kiiremaks, muutes tihedad rünnakkolonnid suurepärasteks ja abituteks märklaudadeks. Kunagine taktikaline innovatsioon oli märkamatult oma aja ära elanud. Tagajärjeks oli tapatalgu.
Austatud õppurid ja õppejõud!
Taktikalised põhitõed on tähtsad, nende teadmine aitab mitte korrata juba tehtud vigu. Lahinguplaneerimise protseduurid on tähtsad, sest need aitavad metoodiliselt mõelda. Samas on äärmiselt kriitiline tegelik arusaam asjade olemusest. Faktoloogiast on vähe abi, kui me ei saa aru asjade omavahelistest seostest ning ei oska meile teadaolevat informatsiooni loominguliselt olukorrale sobivalt kasutada.
Kutsun teid üles süvenema asjade olemusse, küsima iseendalt, oma kaaslastelt, õppejõududelt ja õppuritelt sagedamini seda tüütut küsimust- MIKS. Seda tüütut küsimust esitades saadud vastuste kriitiline analüüs aitab teil saada paremaks ohvitseriks, see aitab arendada teie silmaringi, aitab paremini orienteeruda ja toime tulla tänases kiiresti muutuvas maailmas.
See tüütu küsimus MIKS viib teid järgmise küsimuseni- KUIDAS. Kuidas juhtida lahingut nii, et ülesanne saaks täidetud väiksema kahjuga endale ja suurima võimaliku kahjuga vastasele. Kuidas juhtida sõdurit nii, et ülesanded oleksid täidetud, allüksuse distsipliin ja motivatsioon oleks paigas ning demokraatlikud väärtused ja põhitõed oleksid kaitstud. Kuidas?, Kuidas?…
Tänane ja hommne kaitsevägi vajab erudeeritud, laia silmaringiga ohvitsere, kes on võimelised arenema. Koolis õppimise aeg on antud teie enda kui ohvitseride ja allohvitseride arendamiseks. Kasutage seda aega ratsionaalselt, küsige ja mõelge, arutlege ja vaielge. See on aeg katsetamiseks ja õppimiseks, see on aeg, kus võib veel teha vigu.
Loomulikult võib piirduda vaid põhitõdede selgekstegemisega ning nõutavate faktide päheõppimisega, et saada kirja õppekavas nõutav minimaalne positiivne sooritus. Kuid sellisel juhul võite te avastada ennast olukorras, kus te olete valmistunud sõjaks, millist enam ei peeta, või olukorras, kus te sarnaselt kindral Pickett’le peate viima oma ülemjuhatajale teate, et teie üksust pole enam.
Kasutage igat teile õppimiseks antud hetke ratsionaalselt. Õppige oma õppejõududelt, õppige oma kaaslastelt, õppige elust endast.Kasutage igat hetke ja olukorda enda arendamiseks. Ja pidage meeles – kui saab läbi see lihtne aeg siin õppeasutustes, mil te pidite keskenduma vaid iseenda arendamisele, algab hoopis enam väljakutseid pakkuv ajajärk teie elus, teenistuses ja karjääris – teiste arendamine.
Head õppeaasta algust!
Mente et ense pro patria