fbpx

VEEBINÄITUS: Eesti Kaitseväe ja väeosade lippude ajalugu

Paljud väeosad kasutasid Vabadussõjas üldlipuna sini-must-valget rahvuslippu. Selle põhjust aitab mõista ülemjuhataja kindral Laidoneri resolutsioon 30. juunist 1919 seoses Naisseltsi sooviga kinkida ühele rahvaväe polkudest oma lipp: „Eesti sõjaväes on üks lipp sinine-must-valge rahvusline lipp. Selle all oleme võidelnud ja selle all saame ka edasi võitlema. Polgu lippudel ei ole praeguses sõjas mingisugust tähtsust ega ka tarvidust. Kui Naisselts tahab polgule lippu kinkida, siis tehku seda oma heaksnägemisele järele. Ainult niisugusel lipul ei ole mingisugust iseäralist riiklist tähtsust.“

Väeosa lipu seadus võeti vastu 21. mail 1926. aastal ja selle juhtmõte oli: “Väeosa lipp on riigikaitse pühaduse, väeosa au ja kangelastegude väljendamise, samuti väeosa kõigi kaitseväelaste ühte peresse kuuluvuse ning kaitseväe ja rahva liituvuse sümbol.“ Kõigi lippude kavandid kinnitati vastavalt väeosa lipu seadlusele Vabariigi Valitsuse otsustega (erandiks Lennukooli ja Vahipataljoni lipud 1938-1940). Lippudel kujutatud kuupäevad ja aastad tähistavad pea eranditult konkreetse õppeasutuste või väeosade asutamise kuupäeva ja aastat.

Vabariigi Valitsuse 18. mai 1927 otsusega kinnitati väeosade lippude riikliku külje kirjeldus, mille keskpaika asetatati riigi suur vapp – leopardid peadega varda poole. Vapi kilp ulatus läbi musta välja ühevõrra ülesse ja alla. Lipukiri “Eesti kodukaitseks” paigutatati kaarena üle vapi sinisele väljale, otsadega võrdses kauguses lipu otsadest ja vapist. Lipukirja alg- ja lõputäht asusid mustal väljal. Lipukirja alumise piirjoone ja kilbi ülemise ääre vahe kumeruse kõrgemal kohal võrdus ühele kolmandikule kilbi ja lipu ülemiste äärte vahelise ala laiusest. Lipukiri koosnes suurtest hõbedastest ladina tähtedest. Väeosa lipu seaduse väljatöötanud komisjon esitas Vabariigi valitsusele ka teise lipukirja variandi: “Kalevite kodu kaitseks”.

Lippude kavandite algsed kujutised pärinevad Rahvusarhiivi fondidest.1. jalaväerügemendi lipu kavandi asemel on koloreeritud pilt lipust.

Teave lippude kavandite kinnitamise ja pühitsemise ning väeosade sümboolika tähendustest pärineb teosest “Eesti Kaitsevägi 100. Eesti Kaitseväe ja väeosade sümbolid 1918-2018”, mille koostas Kalev Konso, kaptenmajor reservis.

Näituse koostas Kaitseväe Akadeemia muuseum.

 

SÕJAKOOLI LIPP

Lipu kavand kinnitati 15. augustil 1928. Lipu annetas sõjakoolile Eesti Haridusliit ning selle pühitsemise tseremoonia ja paraad toimusid 20. juunil 1929 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste spordiplatsil Tallinnas. Lipu autoriks oli tuntud graafik Günther-Friedrich Reindorff.

Lipul kujutatud kaks ristatud kaheteraga mõõka teradega ülespoole tähendavad ja tuletavad meelde riigikaitse vajadust ja selleks valmisolekut. Tungal leegiga tähendab haridust, mida levitab sõjakool. Tamme oksad tähendavad püsivust ja tugevust koolieesmärkide taotlemisel.

 

ALLOHVITSERIDE KOOLI LIPP

Lipu kavand kinnitati 15. augustil 1928. Lipu annetas allohvitseride koolile Tallinna Naisselts ning selle pühitsemise tseremoonia ja paraad korraldati 29. augustil 1929 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste staadionil Tallinnas. Lipu autoriks oli tuntud graafik Günther-Friedrich Reindorff.

Lipp kujutab sümboolselt Allohvitserikooli kaadri ja koolist läbikäinud isikute valmisolekut võidelda ja kaitsta (mõõk) kodumaad vaenlase eest üksmeelselt (pärg) nende teadmiste ja oskustega, mida levitab kool (leegitsev tungal ja valguskiirte poolring) oma loomispäevist saadik (kooli asutamise kuupäev).

 

SCOUTSPATALJONI LIPP

Scoutspataljoni lipu kavand kinnitati analoogselt mitme teise pataljoniga 1. juunil 1928. Lipu annetasid väeosale Eesti Skautide Maleva peastaap ja Skoutide Sõprade Liit pataljoni 10. aastapäeval, 21. detsembril 1928 Tallinnas, Vabaduse platsil.

Lipp kujutab sümboolselt scoutide pere üksmeelsust (pealkirjad kilbil), kes kindlalt (Põhjanael), ausameelselt ja kangelaslikult (põdrapea) on alati valmis kaitsma kodumaad vaenlaste eest, sama ohvrimeelselt ja võidurikkalt nagu Vabadussõjaaegne väeosa pere.

 

KUPERJANOVI PARTISANIDE PATALJONI LIPP

Tartu vabastamise järel 1919. aasta jaanuaris valmistati Kuperjanovi partisanide pataljonile oma lipp. Selleks sai tavaline rahvusvärvides trikoloor, mille vardapoolsesse ülemisse nurka õmmeldi väeosa mustvalge embleem. Lipu tõi oma kodust vabatahtlik Johanson, kes järgnevalt joonistas eraldi kangale partisanide vapi. Seejärel õmblesid pataljoni abistajad vapi lipule. Valminud lipp heisati 1. roodu paiknemiskoha maja katusele Tartus Tähe tänaval. Järgnevalt oli lipp pataljonis kasutusel kogu Vabadussõja aja ning ka pärast sõda. Uue väeosalipu saamise järel toodi vana lahingulipp välja ainult pidulikel juhtudel.

Uue lipu kavand kinnitati 18. jaanuaril 1928. Tartu linnavalitsus annetas 24. veebruaril 1928 partisanidele uue, kuid Vabadussõjast tuntud sümboliga, lipu. Pühitsemise tseremoonia toimus Vabaduspuiestikul korraldatud paraadil. Lipu valmistasid Tartu naisorganisatsioonid.

Lipp kujutab sümboolselt Kuperjanovi partisanide pere kartmatust ja surmapõlgust (surnupealuu ja säärekondid), kes Vabadussõjaaegse väeosa pere eeskujul alati on valmis võitlema ja ohverdama oma elu (traditsioonilised elu ja surma tähendavad värvid: valge ja must) kodumaa vabaduse eest.

 

KALEVLASTE MALEVA JA KALEVI ÜKSIKU JALAVÄEPATALJONI LIPP

Vabadussõja ajal oli Kalevlaste Maleva lipuks spordiseltsilt “Kalev” kaasa antud seltsi lipp. 1919. aasta suvel korraldati Kalevlaste Maleva lipu kavandite võistlus, mille I auhind määrati sõjaministeeriumis ametnikuna töötanud graafikule Peet Arenile. Teadmata põhjusel jäi see ellu viimata ning oma lipp tollal üldse loomata. Spordiseltsi “Kalev” lippu kasutati üksuse lipuna pärast sõda kuni uue väeosa lipu saamiseni, mille järel seltsi lipp tagastati spordiseltsile.

Uue lipu kavand kinnitati 29. juunil 1928. Lipu annetas Kalevi üksik jalaväepataljonile Eesti Spordiselts “Kalev” 2. detsembril 1928 Tallinnas Vabaduse platsil toimunud tseremoonial.

Lipp kujutab sümboolselt Kalevi üksiku jalaväepataljoni pere vaprust, kes alati on valmis võitlema ja kaitsma (kilp ja mõõgaga käsi) kodumaad ja tema vabadust (päike) vaenlase eest niisama võidurikkalt ja üksmeelselt (pärg) nagu Vabadussõjaaegse väeosa pere (väeosa asutamise aasta ja Vabadussõjaaegse „Kalevlaste Maleva“ kõige tähtsama lahingu nimetus), kellele panid aluse Eesti spordiselts „Kalevi“ (E. S. S. „Kalevi“ märk) liikmed.

 

SAKALA PARTISANIDE PATALJONI LIPP

Sakala partisanide väeosal oli Vabadussõja ajal kaks lippu. Esimese lipu annetas Tartu Naisselts väeosa esimese aastapäeva tähistamisel 31. detsembril 1919 Tartus Raatuse platsil, kui pataljon viibis puhkusel. Teise lipu annetas Rasina küla rahvas. Selleks oli lihtne rahvusvärvides lipp, mille mustale laiule oli lipuvarda poole välja õmmeldud Sakala partisanide embleem ning laiu keskele valge kiri: „Mälestuseks kangelastele Rasina rahva poolt. 1919. aastal.“ Mõlemaid lippe hoiti pataljonis aukohal ka pärast kolmanda lipu saamist.

Viimase ehk järjekorras kolmanda lipu kavand kinnitati 30. detsembril 1927. Lipu kavandi autor oli samas pataljonis teeniv kapten Peeter Liivak, kes oli ka tunnustatud kunstnik. Lipu annetas väeosale Sakalamaa rahvas ning see pühitseti 20. mail 1928 Viljandis Vabaduse platsil. Sakala üksiku jalaväepataljoni lipp on üks kaheksast väeosa lipust, mis on säilinud tänapäevani asudes Eesti Rahva Muuseumis. Samas kohas asuvad ka Sakala partisanide mõlemad Vabadussõjaaegsed lipud.

Lipp kujutab sümboolselt Sakala partisanide pere alatist valmisolekut kaitsma elu surma eest (elava inimese pale ja surnu pale vahele asetatud mõõk) ja andma oma elu kodumaa vabaduse eest (mõõga terav ots toetub loorberioksale tähenduses, et mõõga läbi surma eest kaitstud elu ja vabadus kroonib loorber).

 

VAHIPATALJONI LIPP

Vahipataljoni lipu kavand kinnitati Vabariigi presidendi 19. aprilli 1940 otsusega nr 89. Sama otsusega lubati vahipataljonil vastu võtta Eesti Panga annetatav lipp. Arvestades aega, mis kulus tavaliselt lipukavandi kinnitamisest kuni lipu annetamiseni, võib väita, et vahipataljoni lippu väeosale üle anda ei jõutudki. Samuti pole teada mingeid andmeid lipu reaalse valmimise ega üleandmise tseremoonia kohta.

Tähendusena märgiti, et lipp kujutab sümboolselt vahipataljoni üksmeelset ja alati valvel olevat peret, kes igal ajal on valmis kaitsma (mõõk) kodumaad (isamaad) sisemiste ja väliste vaenlaste eest, tuues ohvriks oma elu, kui vajalik.

 

1. JALAVÄEPOLGU LIPP, 1. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 18. mail 1927. 1. jalaväerügemendi lipp oli esimene väeosa lipp Eestis, mis ülalnimetatud uue seaduse alusel loodi. Lipu annetas rügemendile Tallinna Eesti Naisselts ning pühitsemise tseremoonia toimus 24. juulil 1927 Narvas Rahvaväljal.

Lipp kujutab sümboolselt Eesti rahva võimsate poegade kotka väledust, julgust ja ennastsalgavat vaprust.

 

2. JALAVÄEPOLGU LIPP, 2. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu embleemi töötas välja väeosa komisjon, kelle näpunäidetel joonistas selle pataljoni sõdur kapral Rudolf Väärsi. Lipu kavand kinnitati 18. jaanuaril 1928. Tartu naisorganisatsioonide valmistatud lipu annetas väeosale Tartu linnavalitsus ning see pühitseti 24. veebruaril 1928 Vabaduspuiestikul toimunud paraadil.

Lipp kujutab sümboolselt väeosa vaprust ja vahvust (kotkas mõõgaga), kes alati on valmis võitlema ja kaitsma kodumaad vaenlase eest sama truult, võidurikkalt ja ohvrimeelselt (rist) nagu Vabadussõjaaegne väeosa pere. Viljandi vapp näitab väeosa loomise asukohta Viljandis 21. novembril 1917. a. ja Tartu vapp väeosa uuesti kokkukutsumist pärast Saksa okupatsiooni 21. novembril 1918. a. ning väeosa rahuaegset asukohta.

 

3. JALAVÄEPOLGU LIPP, 3. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 17. detsembril 1927. Lipu kujundas teatridekoraator C. Rotberg. Teostunud lipu tühjale valgele kohale ehk vapi väljale asetati Valgamaa vapi varasem versioon, mille kujundus kinnitati ametlikult 1931. aastal. Lipu annetasid rügemendile Valga linn ja maakond ning Valga Eesti Naisselts. Lipu pühitsemise tseremoonia ja paraad toimusid 16. detsembril 1928 Valga turuplatsil. 3. jalaväerügemendi lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani asudes Eesti Rahva Muuseumis.

Lipp kujutab sümboolselt väeosa pere vahvust (kotkas), kes alati on valmis võitlema ja kaitsma Eesti Vabariiki vaenlaste eest ja säilitama Eesti rahva ja riigi iseseisvust ning vabadust sama võidurikkalt ja üksmeelselt nagu Vabadussõjaaegse 3. jalaväerügemendi pere.

 

4. JALAVÄEPOLGU LIPP, 4. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 28. veebruaril 1928. 28. oktoobril 1928 annetasid Narva linnavalitsus ja Narva seltskondlikud organisatsioonid 4. üksikule jalaväepataljonile kui linna peamisele Vabadussõjaaegsele kaitsjale väeosa lipu Narvas Peetri platsil.

Lipp kujutab sümboolselt väeosa pere vahvust (kotkas mõõgaga), kes on valmis võitlema ja kaitsma kodumaad ja tema vabadust (tõusev päike) sama kangelaslikult ja võidurikkalt (tammeoksad) nagu Vabadussõjaaegse 4. rügemendi pere (väeosa asutamise kuupäev), kes Vabadussõja algul formeeriti Narva kindlustes (Hermani kindlus), kus lõi esimese lahingu ja kaitses Vabadussõja kestvusel sangarlikult riigi idapiiri väravaid – Narva linna.

 

5. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavandi valmistas graafik ja maalikunstnik Arnold Peeter Vichvelin. Lipu kavand kinnitati 1. juunil 1928. Lipp annetati väeosale Rakvere linna ja Virumaa rahva kingitusena ning pühitseti 25. novembril 1928 Rakveres Vabadussõjas langenute mälestussamba juures.

Lipp kujutab terve väeosa alatist lahinguvalmsust vapraks võitluseks Eesti vabariigi eest (lennuvalmis kotkas, paljastatud mõõgad) igal ajal igasuguste vaenlaste vastu, olles alati valmis ennastsalgavalt kõik andma isamaale Vabadussõja kangelaslikkude võitlejate eeskujul. Rakvere linna ja Võrumaa vapid märgivad 5. Rakvere jalaväepolgu loomise kohta ja polgule alusepanijaid, kelleks olid peamiselt Viru pojad.

 

6. JALAVÄEPOLGU LIPP, 6. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Vabadussõja ajal oli väeosal olemas lihtne rahvusvärvides lahingulipp, mille mustal laiul olid valge number 6 ja valge E-täht punktiga. Uue lipu kavand kinnitati 30. detsembril 1927. Lipuvardal olevale hõbevõrule on graveeritud väeosa nimi ladina keeles: REGIMENTUM INFANTERIAE VI. Lipu valmistas ning annetas väeosale Pärnu Naisühing 8. juulil 1928 Pärnu Vabadusväljal toimunud tseremoonial. 6. jalaväerügemendi lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani, asudes Eesti Rahva Muuseumis.

Lipp kujutab sümboolselt väeosa ja tema eelkäijate pere vaprust (kotkas) ja alati valmisolekut kodumaad vaenlaste eest kaitsma. Pärnumaa ja Pärnu linna vappide kujutised on meeldetuletuseks, et suurem osa võitlejaid 6. Rahvaväe polgus olid Pärnumaalt ja Pärnu linnast.

 

7. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 30. septembril 1931. Lipu annetasid väeosale tema 13. aastapäeval Võru linnavalitsus ja Võru maavalitsus ning seltskondlikud organisatsioonid. Lipp pühitseti 18. detsembril 1931 Võru turuplatsil korraldatud tseremoonial. Lipu vardal olevale hõbevõrule oli graveeritud väeosa nimi ladina keeles: SEPTIMA LEGIO PEDITUM.

Lipu embleemi ideeline tähendus oli: tugev, truu, vilunud võitlustes ja väsimatu valvur suurtel strateegilistel väravatel, milliste kaudu vaenlane võiks tungida Eesti südamesse… kujutades sümboolselt kõikumata usku ja tahet kaitsta edukalt väeosale usaldatud Vabariigi piire (värav). Lakkamatust võitlustahtest, ausameelsest tugevast jõust ja julgusest (lõvid), juhitud relvad (mõõk) tagavad võidu.

 

8. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

8. jalaväepolgu Vabadussõjaaegse lipu loomise kohta andmed puuduvad. Vabadussõja ajal oli polgu mõnel allüksusel olemas lihtne rahvusvärvides lahingulipp tekstiga. 8. jalaväerügemendi lipu kavand kinnitati 12. augustil 1932. Lipu annetasid väeosale ühiselt Tallinna, Tartu, Võru ja Petseri linnavalitsused ning Võru maavalitsus. Lipu pühitsemise tseremoonia korraldati 14. mail 1933 Võru turuplatsil.

Lipp kujutab sümboolselt väeosa pere vaprust (kotkas), kes alati on valmis võitlema ja kaitsma (kotkas mõõgaga kaitseb Vabariigi vappi, mida hoiab vasaku tiiva all) kodumaad vaenlase eest sama võidurikkalt ja üksmeelselt (päikese kiirtest kroon kotka pea kohal) nagu Vabadussõjaaegse väeosa pere (väeosa asutamise kuupäev), kelle ridades võitlesid julged, vaprad ja vabadust armastavad kodumaa pojad.

 

9. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 30. detsembril 1927. Lipuvardal olevale hõbevõrule on graveeritud väeosa nimi ladina keeles: REGIMENTUM INFANTERIAE IX. Rügemendile lipu annetamiseks moodustati Pärnu kaitseväe lipu komitee, mida juhtisid Pärnu maavanem ja Pärnu linnapea. Komitee annetas Pärnu linna- ja maarahva nimel väeosale lipu 8. juulil 1928 Pärnu Vabadusväljal korraldatud tseremoonial. 9. jalaväerügemendi lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani ning asub Eesti Rahva Muuseumis.

Lipp kujutab sümboolselt väeosa ja tema eelkäijate pere vaprust (lõvi), kes alati on valmis võitlema ja kaitsma (kilbi ja mõõgaga lõvi värava ees) kodumaad vaenlase eest sama võidurikkalt ja üksmeelselt nagu Vabadussõjaaegse polgu pere (väeosa asutamise kuupäev), kellele panid aluse peamiselt Pärnu linna ja maa pojad (vapid kilbil).

 

10. JALAVÄERÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 20. juunil 1928. Lipu kavandi valmistas pataljoni reamees Otto Mamberg ning muudatused viis sisse kunstnik Richard Vunderlich. Lipu annetas väeosale Tallinna linnavalitsus ning see pühitseti 26. märtsil 1929 Tallinnas Raekoja platsil.

Lipp kujutab sümboolselt valmisolekut Isamaa ja Tallinna linna kui väeosa sünnipaiga (kotkas mõõgaga ja Tallinna linna vapiga) kaitseks sama kindlalt, kui Põhjanael püsib taevalaotuses (kuldtäht kotka tiibade vahel). Lipu põhja puhas rukkilillesinas peegeldub väeosa truudus, au ja hea nimi, et võidelda vaenlase vastu sama üksmeelselt ja visalt nagu tegi seda Vabadussõjaaegne väeosa pere (väeosa asutamise aasta ja kuupäev), kellele panid enamikus aluse Tallinna linna kodanikud.

 

PIONEERIPATALJONI LIPP

Pioneeripataljoni lipu kavand kinnitati 11. juulil 1928. Lipu kavand valmistati Riigi Kunsttööstuskoolis suuliste läbirääkimiste ja esitatud ideevisandite järgi. Lipp valmistati Prantsusmaal. Lipu annetas pioneeripataljonile Nõmme linnavalitsus ning see pühitseti 26. mail 1929 pataljoni spordiplatsil.

Lipp kujutab sümboolselt Pioneeripataljoni ühte perre kuuluvust ja kindlat tahet kaitsta (lõvi mõõga ja kilbiga kindluse ees) kodumaad vaenlase eest sama eneseohverdavalt ja üksmeelselt (ümbritsev pärg) nagu seda tegi Vabadussõjaaegne Inseneripataljon, kes pani aluse pataljonile – Tallinnas 15. detsembril 1917. a.

 

SIDEPATALJONI LIPP

Lipu kavand kinnitati 1. juunil 1928. Lipu kavandi autoriks oli pataljonis teeninud kunstnik Voldemar Tomassov. Lipp valmis Riigi Kunsttööstuskoolis. Lipu annetasid sidepataljonile Järva maavalitsus ning Paide ja Türi linn. Lipu pühitsemise tseremoonia ja paraad korraldati 24. mail 1930 Tallinnas Vabadusplatsil. Originaalne väeosa lipp elas peidetuna üle nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni. Sidepataljoni lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani ning alates 1998. aastast asub lipp Eesti Sõjamuuseumis.

Lipul olev kotkas sümboliseerib kaitsevalmidust. Välgunooled sümboliseerivad sidet. Tammeoks ja loorberioks sümboliseerivad vastupidavust ja kuulsust.

 

1. DIVIISI SUURTÜKIVÄE ÜKSUSTE LIPP

Lipu kavand kinnitati 31. märtsil 1928. Lipu annetas 1. diviisi suurtükiväele Tallinna Naisühing ning see pühitseti 28. oktoobril 1928 Narvas Peetri platsil. Lipu võttis vastu 1. suurtükiväegrupp.

Lipp kujutab sümboolselt 1. suurtükiväegrupi pere kokkuliituvust ja tahet kindlasti kaitsta maa ja rahva iseseisvust sama ohvrimeelselt, üksmeelselt ja võidurikkalt nagu Vabadussõjas 1. suurtükiväepolk, kellele panid aluse vapramad Eesti pojad Tallinnas 21. novembril 1918. a. Lipule on siiski paigutatud väeosa tähtsama lahingu koht, kuupäev ja aasta.

 

2. DIVIISI SUURTÜKIVÄE LIPP

Lipu kavand kinnitati 18. jaanuaril 1928. Tartu naisorganisatsioonide valmistatud lipu annetas 2. diviisi suurtükiväele Tartu linnavalitsus ning see pühitseti 24. veebruaril 1928 Vabaduspuiestikul korraldatud paraadil.

Lipp kujutab sümboolselt suurtükiväegrupi pere vaprust, kokkuliituvust ja tahet kindlasti kaitsta maa ja rahva iseseisvust sama ohvrimeelselt, üksmeelselt ja võidurikkalt nagu Vabadussõjas grupi eelkäijad väljapatareid. 4. suurtükiväegrupp kasutas samuti oma väeosa lipuna 2. diviisi suurtükiväe lippu.

 

3. DIVIISI SUURTÜKIVÄE LIPP

Lipu kavand kinnitati 30. detsembril 1927. Lipu annetas 3. diviisi suurtükiväele Sakalamaa rahvas ning see pühitseti 20. mail 1928 Viljandis Vabaduse platsil. Lipu vastuvõtmisel osalesid mõlemad suurtükiväegrupid. Lipp hoiustati diviisi suurtükiväe juhatuses ning hiljem 5. suurtükiväegrupis. 3. diviisi suurtükiväe lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani asudes Eesti Rahva Muuseumis.

Lipp kujutab sümboolselt suurtükiväegrupi pere vankumatut truudust riigile, isamaa armastust, tihedat sidet sõjaväe ja rahva vahel ning on pühaduse sümboliks ja selleks jõuduandvaks allikaks, kust ammutaksid jõudu Vaba Eesti pojad kangelastegudeks tulevatel aegadel ning kannab edasi Vabadussõja ajal III-da Diviisi Suurtükiväe koosseisus võidelnud vahvate väljapatareide kangelaslikku vaimu (tamm ja väeosa asutamise kuupäev).

 

AEGNA MEREKINDLUSE LIPP

Ainsad väeosade lipud merejõududes loodi merekindluste kolmele komandantuurile. Lipu kavand kinnitati “Aegna merekindluse” nime all 31. märtsil 1928. Lipuvardal oleval hõbevõrul oli väeosa nimi ladina keeles – Castellum maritimum ” Aegna” d. XIII m. Novembris a. MCMXVIII. Lipu annetas väeosale Harju maavalitsus 22. juulil 1928 ning see pühitseti Aegna saarel spordi- ja paraadiplatsil korraldatud tseremoonial. Lipu valmistas Kehtna kõrgema majapidamiskooli käsitööõpetaja oma kasvandike kaasabil.

 

NAISSAARE MEREKINDLUSE LIPP

Lipu kavand kinnitati “Naissaare merekindluse” nime all 19. septembril 1928. Lipuvardal oleval hõbevõrul oli väeosa nimi ladina keeles – Castellum maritimum “Naissaar” d. XII m. Novembris a. MCMXVIII. Lipu annetasid väeosale Saaremaa maakonnavalitsus ning Kuressaare linna majanduslised ja seltskondlised organisatsioonid 16. novembril 1928 ning see pühitseti Naissaarel komandantuuri spordiplatsil toimunud tseremoonial.

 

SUUROPI MEREKINDLUSE LIPP

Lipu kavand kinnitati “Suuropi merekindluse” nime all 20. juunil 1928. Lipuvardal oleval hõbevõrul oli väeosa nimi ladina keeles – Castellum maritimum “Suurop” d. X m. Octobris a. MCMXIX.
Lipu annetasid väeosale Lääne maavalitsus ja Haapsalu linn 15. juunil 1929 ning see pühitseti Suuropi komandantuuri alal toimunud tseremoonial. Tegelikkuses valminud lipul oli teksti “Suuropi Merekindlus” asemel “SUURUPI MEREKINDLUS”, ülanurgas puudus valge koht ning Haapsalu linna vapi kujutis oli asendatud õigema kujundusega (kuldne kilp, must kotkas).

 

LENNUVÄGI. LENNUKOOLI LIPP

Sõjavägede ülemjuhataja 5. novembri 1919 päevakäsuga nr 743 kehtestati lennuväe sõjaaegsed koosseisud tagasiulatuvalt alates 1. septembrist 1919. Sellega nimetati lennu salk ümber lennuväeks, mille koosseisus oli õppejaoskond. Õppejaoskond säilis ka 1924. aastal loodud lennuväerügemendis. Lennuväele üldist väeliigi lippu ei loodud. Aastatel 1925-1927 töötati mitu lipu kavandit välja lennuväerügemendile, kuid lipp jäi kinnitamata ning ühtlasi loomata.

1. aprillil 1927 moodustati õppejaoskonnast lennurügemendi lennukool. Lennukool iseseisva väeosana alustas tegevust 1. juulil 1930 Tallinnas vastavalt 18. juunil 1930 kinnitatud õhukaitse väeosade koosseisule. Lennukooli lipu kavand kinnitati vastavalt väeosa lipu seadlusele Vabariigi Presidendi 24. augusti 1938 otsusega nr 68. Lipp valmistati Linda Ormessoni tarbekunsti töökojas Tallinnas. Lipu annetas lennukoolile Eesti Ajakirjanikkude Liit ning see pühitseti 1. juunil 1940 Lasnamäe sõjaväe lennuväljal korraldatud üleandmise tseremoonial.

Sinise lipuvälja keskel on väeosa embleem: ülessirutatud tiibadega põhjakotkas, mis sümboliseerib kodumaa kaitseks ettevalmistuvat ja kõrgustesse tõusvat relvastatud õhujõudu. Lipul on väeosa asutamise kuupäev ja aasta.

 

1. SOOMUSRONGIDE RÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 3. aprillil 1928. Lipu annetasid 1. soomusrongide rügemendile Tapa linnavalitsus ning see pühitseti 2. detsembril 1928 Tapal. Lipp valmistati Tallinna kunstkäsitöö koolis.
Pärast rügementide liitmist 1934. aastal kasutas soomusrongirügement oma väeosa lipuna 1. soomusrongide rügemendi lippu.

Lipp kujutab sümboolselt meie soomusrongide vabadusheitlust: vaprusega ja hulljulgusega tormasid soomusrongid lendava surmana vaenlase kallale – teda hävitades.

 

2. SOOMUSRONGIDE RÜGEMENDI TEINE LIPP

Lipu kavand kinnitati 19. septembril 1928. Lipu annetasid 2. rügemendile Valga linn ja maakond ning Valga Eesti Naisselts. Lipu pühitsemise tseremoonia ja paraad toimusid 16. detsembril 1928 Valga turuplatsil. Seoses väeosa likvideerimisega 1934. aastal anti lipp hoiule sõjamuuseumisse. 2. soomusrongide rügemendi lipp oli ainus rahu ajal annetatud Eesti väeosa lippudest, mis jõudis muuseumisse enne II maailmasõja algust.

Lipp kujutab sümboolselt meie soomusrongide vabadusheitlust: vaprusega ja hulljulgusega tormasid soomusrongid lendava surmana vaenlase kallale – teda hävitades.

 

AUTO-TANKIDE RÜGEMENDI LIPP

Lipu kavand kinnitati 25. juulil 1928. Lipu annetas rügemendile Eesti Autoklubi ning see pühitseti 4. augustil 1929 Männikul väeosa laagris. Tegelikkuses valminud lipul oli sõna “tank” ainsuses, nii nagu väeosa ametlikus nimes. Auto-tanki rügemendi lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani, kuid ainult väeosa sümboli osaga.

Lipp kujutab sümboolselt Auto-tanki rügementi, kui soomusväeosa, kelle lahingumasinate liikumiskiirust ja tulejõudu (lohe tiivad ja ninast loitev leek) iseloomustab mütoloogiline lohe, kes hoides rügemendi trafaretiga kilpi, on alaliselt valmis astuma võitlusse vaenlase vastu.

 

RATSARÜGEMENDI LIPP

Vanimaks Eesti väeosa lipuks võib lugeda rahvuslippu, millel on lipukirjaks kuldsete tähtedega trükitud „Elagu Waba Eesti!”. Selle annetasid rahvusväeosade loomise käigus kodumaale suunduvatele ratsaväelastele Petrogradi eestlased 12. mail 1917. Tallinna jõudnutest loodi esimene ratsaväeosa, kelle valdusesse jäi lipp aastateks vaatamata üksuse korduvale laialisaatmisele. Vabadussõjas kasutas 1. ratsapolk sama lippu oma lahingulipuna ning ratsarügement enne väeosalipu saamist tseremoniaallipuna.

Ratsarügemendi uue väeosa lipu kavand kinnitati 28. oktoobril 1927. Lipuvardal oleval hõbevõrul on väeosa nimi ladina keeles – EQVITVM TVRMA I. Tartu Naisseltsi valmistatud lipu annetas ratsarügemendile üliõpilaskorporatsiooni “Vironia” vilistlaskogu ja konvent ning see pühitseti 11. novembril 1927 Tartus Raekoja platsil. Ratsarügemendi lipp on üks kaheksast väeosa lipust Eestis, mis on säilinud tänapäevani ning asub Eesti Rahva Muuseumis.

Lipp kujutab sümboolselt ratsaväelaste alati valmisolekut (kotkas lennus) kodumaa kaitseks ohtude eest (kilp ja “R” täht sellel) ja võitluseks kotka ootamatuse ja kiirusega igasuguse vaenlase vastu (madu) nende vaprate ratsaväelaste eeskujul, kes heitluste päevil aluse panid rügemendile (rahvusväeosana rügemendile alusepaneku kuupäev) ja ta Vabadussõjas viisid võidule, kindlas usus võidusse ja iseseisva Eesti olemasolu võimalusse.

 

VAATA KA EELMISI KAITSEVÄE AKADEEMIA VEEBINÄITUSI:

1. “Allohvitseride haridus 100”

2. “Tarkuse maja Riiamäel”

Kaitseväe Akadeemia